ÕPETAJA ANNIKA

3 Nov, 2022
kerti.pellmas@avw.ee 0

ÕPETAJA ANNIKA

ANNIKA ARRO
Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja alates 2014. aasta jaanuarist, 5.-6. klassi klassiõpetaja ning loodusainete õpetaja

🔹 Milline laps Sina koolis olid?🔹
Õppimise mõttes ma olin selline tavaline laps, kes teiste tuules sai vahel mõne pahandusega ka hakkama. Pigem püüdlik, korralik ja eks saadeti ka näiteks deklamaatorite konkursile või olümpiaadidele. Ma ei ole olnud selline, kes paistaks väga silma, aga “lihtsalt tubli koolilaps”, kes on isegi ühe pahanduse pärast saanud alandatud käitumishinde kaks! Eks ma olin oma panuse sellesse pahandusse ikka andnud ka. See oli selline kuuenda klassi krutski, mida tänasel päeval lahendatakse hoopis teisiti.

🔹Mis toob Sulle naeratuse näole?🔹
Õnnestumised. Kui kellelgi mu kõrval läheb hästi ja ta saab sellest ka ise eduelamuse. Näiteks, kui keegi on pingutanud ja pusib, et ei saa ja ei saa, ja siis tuleb mingi taipamine ja nägu läheb juba lahkemaks. See on väga suur ja tore asi, mis paneb naeratama. Ilus ilm paneb naeratama! Toredad inimesed.

🔹Mida Sa vabal ajal teed?🔹
Mulle meeldib looduses ringi käia, matkata, lugeda. Käsitööd teen hea meelega. Kooris laulmas olen hakanud käima ja võtan seda ühtepidi kui minu jaoks tõsist väljakutset ja teistpidi võimalust midagi ilusat iseenda jaoks teha. Nii tore on, kui ise tunned, et hoolimata sellest, et see vahel nii keeruline on ja ma ei saa aru, ma ei saa pihta, aga siis ikkagi õnnestud, suudad ise häält kanda ja ühine pingutus kõlab ilusasti. Siis küll naeratan sisemiselt ja ilmselt väliselt ka. Samuti olen hakanud kõnekunsti süvenema ja sedagi õppima. Jällegi praktika ja kunst käsikäes.
Mulle meeldib ka aias toimetada. Iga kevad tuleb nagu “seemne muldapaneku valu” peale, nagu lindude pesapunumine või rännukihk! Põnev on uusi oskusi õppida ja katsetada, kasutada.

🔹Miks Sa seda tööd teed?🔹

Ühtpidi on see suguvõsaga kaasa antud. Teistpidi ma olen proovinud ka mitmesuguseid muid asju teha, aga ikkagi rahva teenistuses. See tuleb kuskilt sisemusest, et ma pean midagi inimeste jaoks tegema. Mulle meeldib see, kui palju on koolielu ikkagi meie looduse- ja elurütmidega seotud. Sest kontoritöötajana ma avastasin, et ma ei tea enam meie aasta pühadest ehk aasta rütmidest praktiliselt mitte midagi. See läheb niimoodi mööda, et arugi ei saa: Aa jõulud! Aa jaanipäev! Minu jaoks on need tähistamised selle töö juures üks suur võlu, saad märgata ja liikuda aasta rütmis. Jõuad märgata, mis väljas toimub, jõuad pühade rütmi ja hingelist aastaringi läbi teha. Ringi, kus suvi on lõdvestumise ja õitsemise aeg, sügisel hakkad jälle endasse süüvima, rohkem mõttetööd tegema. See on suur väärtus. See on väline pool, mis on mind kooli tagasi toonud. Aga sisemiselt – laste pärast. Ma olen tahtnud tegeleda peamiselt teismelistega, gümnaasiumi noored olid ilus boonus sellele. Millegipärast on see vanus mind kõnetanud. Soov pakkuda neile võimalust eelkõige märgata inimeseks saamist. Ma tean enda kogemusest, et hästi lihtne on õpetajana kooli minnes sattuda silmaklappidesse – mul on aine, mul on aine eesmärgid, on vaja omandada see ja see, neid mõisteid on vaja teada, neid asju sa pead oskama. Aga kogu inimeseks olemine jääb sealjuures tihtipeale tahaplaanile. Kogu selle pika aja jooksul, kus ma olen õpetanud mitmes erinäolises koolis, vahepeal terviseedendaja tööd ja psühholoogilist nõustamist teinud, siis nüüdseks on ikkagi inimeseks saamine, inimeseks olemine ainekesksusest pisut kõrgemale tõusnud. Loomulikult tahan ka mina, et lisaks inimeseks olemise õppimisele saavutaksid lapsed ka akadeemiliselt nii palju häid tulemusi, et nad võiksid õppida just seda kutset, mida nad elus edasi tahavad teha. Et nad selle üles leiaksid. Aga see tähendab seda, et sa ei saa olla ainult ainepõhine. Sa pead tahtma nendesse sügavalt sisse vaadata ja aidata neil iseendid mõista, et siis nad saaksid ennast avada ja väljendama hakata. Hästi tore on just nende neljandike-viiendikega alustada. Siis on nad veel harmoonilised nagu antiik-kreeklased. Nad on väga võimekad selle vanuse kohta. Nad on proportsionaalsed. Väga elurõõmsad, elu täis! Toimetavad, tegutsevad. Ja siis tuleb kuues klass, kus nad hakkavad vaikselt sissepoole pöörduma. Hakkavad venima, maailm hakkab must-valgeks minema. Ja siis nad kaotavad ennast kuskil seal vahel ära, et ennast uuesti üles ehitada. See ei ole kõrvalseisjatele lihtne aeg või protsess, aga selles on oma salapärane võlu või isegi valus ilu, et tahta nendega koos seda teed käia.

🔹Miks Sa valisid õpetada just siin koolis?🔹
See on mingis mõttes juhuslik kokkusattumus. Kui ma oma laste jaoks waldorfkooli avastasin, siis Tallinna kooli minek jäi tehniliselt väga keeruliseks ja mulle meeldib elada maal, ma lausa vajan seda ja Aruküla on imeilus ning parasjagu toimekas. Olen küll õppinud põhikooli loodusteaduste õpetajaks nö tavasüsteemi jaoks ja järgi, aga mingi hetk sain aru, et mulle sellest ei piisa. Mul on vaja sügavamat põhjuslikkust sinna juurde: Mis on elu mõte? Miks me üldse seda kõike teeme? Miks me rabeleme ja pingutame? Miks me lõhume tööd teha? Siit leidsin selle hingestatuse, mida mul väga vaja on. Ma nägin, et mu lapsed saavad siin palju paremini hakkama. Ja see valik on ennast ainult kinnitanud ja tõestanud, et see otsus oli ainuõige. Mu käest on küsitud, et mis sa siis edasi teeksid, kui sa siin enam töötada ei saaks või peaksid töökohta vahetama. Minu vastus on – kui ma õpetajana jätkan, siis ainult waldorfsüsteemis. Minu jaoks on see lihtsalt kõige terviklikum lähenemine. Igasuguseid muid uusi ja toredaid alternatiive on ka ja väga tore, kui me mitmekesistame seda maailma. Waldorf süsteemis ma näen laiapõhjalisust ja sügavust, mis esimese hooga on võib-olla hirmutavalt raske ja keeruline. Mõista neid põhimõtteid ja põhjuseid, miks me teeme oma tööd nii nagu me seda teeme. Siia juurde sobivad väga need mõtted, mida Hendrik Relvegi rõhutab – inimene peab aja maha võtma. Me võtame aega, et kogemusi seedida ja taipamised saaks tulla.