Meil on suur rõõm tutvustada meie kooli ühte kõige pikemaajalisemat õpetajat – Virge Sanderit! Aruküla Waldorfkooli sünd oli põhjus, miks temast üldse õpetaja sai. Täpsemalt räägib Virge kogu loo juba all olevate küsimuste juures!

 VIRGE SANDER 
⚬ Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja aastast 1993.
⚬ 9. klassi klassiõpetaja ning matemaatikaõpetaja

 Milline laps Sina koolis olid? 
Koolis olin tubli ja korralik õppur ning väga seltsiv. Õppisin peale kooli kohe ära, et ülejäänud aega täiega nautida – trennid, ringid ja sõpradega õues. Tol ajal toimus ju AINULT otse suhtlus ja selleks pidi küla peal teistega kokku saama. Olin koolivälisel ajal õues ühiste mängude organiseerija ja vihmase ilmaga mõtlesin lugusid välja, mida kooli ees suure varikatuse all teistele jutustasin. Ja mängisime pea iga päev. Suutsime isegi mitmeharulise paju otsas nelja-viiekesi kulli mängida nii, et puu ise oligi piirideks. Kord, kui olin õunaraksus käimise pärast koduarestis, kogunesid teised lapsed minu akna alla juttu ajama ja ei läinudki mängima. Talvel suusatasin poistega osavuse peale võidu, kes laskumisel kukkus, läks reas viimaseks. Mul polnud kunagi ka üksi endaga igav olla. Üks lemmiktegevusi oli käia metsa servas murdunud kuuse ladvas kiikumas ja üle metsa kaugusesse vaatamas. Suvel käisin alates kolmandast klassist igal aastal kolhoosis tööl raha teenimas. Põhikooli lõpetasin ainult viitega.

 Mis toob Sulle naeratuse näole? 
Mõni tore mälestus, põnev mõte, laste vigurid, kordaläinud tund, värskelt lõhnav õhk, tähistaevas, paitav tuulehoog, maitsev lõuna, nurruv kass, sumisevad mesitarud… olen õppinud pisikesi asju märkama ja nendest südamest rõõmu tundma. Seega naeratan palju ja ka üksi iseendaga olles.

 Mida Sa vabal ajal teed? 
Olen ennast pühendanud vägagi ajamahukatele hobidele ehk tegelikult teen vabal ajal tööd, aga alati rõõmuga, isegi siis, kui kõik aeg-ajalt üle pea kasvab.
Suurim looming on mitmekesine ja viljakas aed. Mul on aias mitusada viljakandvat hoolealust, silmailuks ja mesimummudele lilli, ja veel palju muid puid ja taimi. Mäletan, et suhtlesin taimedega ja mängisin nendega (ilma neid murdmata), juba enne kooli minekut. Suhtlen nendega praegugi. Näiteks tervitan rõõmsa äratundmisega kõiki taimi, keda olen oma aeda oodanud, kui avastan, et nad ongi mu aeda jõudnud (mitte ostmise läbi). Vahel just eriti pingelisel ja kiirel ajal lähen hoopis taimi vaatama ja siis juba nokitsen nendega ning pinge kaob. Naudin kulgemist loodusega kooskõlas ja samas tempos. Kui see õnnestub, siis hingamise rütm muutub vabaks ja harmooniliseks. Ja imehea on veel novembriski oma aiast värskeid viinamarju või eestimaiseid kiivisid suhu pista.
Aastaringne töö on mul pehmete ja karvastega. Üle 10 aasta olen pakkunud kodututele kassidele hoiukodu. Praegugi on üle 20 nurrmootori meie katuse all turvaliselt hoitud ja toidetud. Hoiame neid ja hoolime kõigist nagu pereliikmetest. Esimese koduta kassi päästsin 4. klassis. Ema ei lubanud kassi võtta, aga mina viisin salaja põse sees või taskusse peidetult, paremaid palakesi nälginud loomale. Saime omale lõpuks väga ustava ja truu kassi.
Hobimesinik olen kolmandat aastat. Mõte mesilased aeda tuua tuli peale seda, kui abikaasa käis tolmuharjaga viljapuid tolmendamas. Ja nüüd toimetavad mesilased meie aias ja mina muudkui loen ja õpin, sest ei teadnud varem mesindusest mitte midagi. Oi, kui huvitav on nendega toimetada ja nende elutegevust jälgida! Super maandamise koht – istun 10 minutit kahe taru vahel, lihtsalt vaatan ja kuulan ja stress kaob.

 Miks Sa seda tööd teed? 
Väga loominguline ja ennast arendav töö. Ja muidugi suhtlemine lastega. Teadmine, et nemad on minu valinud, need kohtumised ja õppetunnid ei tule õpetajale juhuslikult. Iga tööpäev on kordumatu. Igaks hetkeks tuleb loovalt valmis olla. Lähed hommikul tööle plaan A-ga, aga peagi taipad, et täna tuleb jätkata plaan C-ga või hoopis ootamatust olukorrast tingitud X-ga. Pidev töö enesega, sest waldorfõpetaja ei tohi ju “hapuks” minna. Ja kui lapsi armastad, siis jäädki “värskeks”. Kui see tunne ära kaob, siis tuleb töökohta vahetada või pensionile minna.
Kuna mõlemad mu vanemad on pidanud õpetaja ametit, siis olin veendunud, et minust küll õpetajat EI SAA, aga… 80ndate lõpus sain lugeda R. Steineri raamatut lapse kasvatamisest ja mõne lehekülje järel teadsin, et see on täpselt see, kuidas tahan oma lapsi kasvatada. Meeletu õhinaga osalesin Maia-Reta Trampärki kõrval kooli loomise algatusgrupis lootuses, et ehk minu lastel on võimalik õppida waldorfkoolis. Endalegi ootamatult alustasin “Pääsulinnu” koolis tööd esimese lasteringiga (tegelikult andis tõuke selleks Maia-Reta, ma tegin tol ajal hoopis muud tööd ja ei mõelnudki õpetamise peale, aga tema ütles ühel vanemate koosolekul, et lasteringiga hakkab tööle Virge, hakkasingi!). Paari aasta pärast oli võimalus Saksamaale waldorfõpetajate seminari minna ja läksingi, kusjuures saksa keelt ma ei osanud. Nüüd oskan. Ja nüüd olen waldorfkooli õpetaja siiani, südamega ja rõõmuga. Lasteringi lastest tulid tookord mitmed minu esimesse klassi. Ja minu mõlemad lapsed said õppida waldorfkoolis ning lapselaps lõpetas meie kooli sel suvel. Olime siis alguses klassiõpetajatest Maia-Retaga kahekesi ja igal aastal tuli üks õpetaja juurde. Kool hakkas klassi kaupa kasvama. Olime ikka julged küll ja nii veendunud, et teeme väga õiget asja. Tegelikult polnud ju õrna aimugi, kuidas see alternatiivkool siin Eestis areneb ja mis neist lastest saab. See õige asja tunne on püsinud siiani ja vilistlaste kokkutulekul kohtud oma “lastega” nagu vanade heade sõpradega. Nii huvitav on näha ja kuulda, kuhu ja kuidas nad oma teekonnal kulgenud on ja kes nad inimestena on.

 Miks Sa valisid õpetada just siin koolis? 
See on waldorfkool. Ja ainult seepärast sai minust õpetaja. Waldorfpedagoogika teeb õpetamise äärmiselt huvitavaks, sest õpetaja teab lapse arengut sügavuti ja seal, kus mõni näiteks vihastuks, waldorfõpetaja hoopis rõõmustab, et näe lapsel on käes 9nda eluaasta kriis ja ta teab, kuidas tuleb lapsega käituda. Nii tekib lastega eriline side, õpid neid mõistma ja tunnetama mitmel tasandil. Milline usaldus ja teisalt ka vastutus, et saan olla nende teejuhiks ja saatjaks nende sirgumise teekonnal. Näha kuidas lapsest sirgub nooruk, saata ta siit pesast OMA lennule – see on imeline kogemus!