ANETT KIPPER 
Aruküla Waldorflasteaias Põõsalindude õpetaja alates 2021 märtsist.

 Milline laps Sina lasteaias olid? 
Sellele küsimusele vastamiseks pidin lausa emale helistama ja täpsustama, endal kuidagi keerulisem iseloomustada. Ja isegi emale oli see küsimus paras pähkel. Ta ütles, et ta ei mäleta, et mingeid probleeme oleks olnud, hommikuti olin alati hea meelega läinud. Aga tal meenus seik, kus olin keset lasteaiapäeva rõõmsalt koju saabunud, kui samal ajal kasvatajad murest halliks olid minemas. Ilmselt oli juba siis minus seikleja pisik sees, põnevuse otsija.

 Mis toob Sulle naeratuse näole? 
Elu. Kui saan avastada jälle midagi uut, nii endas, kui ka maailmas. Uued kogemused, uued seiklused. Looduse ilu. Taimed ja puud. Päike, kuu ja tähed. Päikesetõus ja päikeseloojang. Puhtus. Ilusad inimesed ja hea toit. Minu abikaasa. Reisimine. Ausus. Perekond. Tädiroll. Hea nali. Minu kaks kassi, Chi ja Sassu. Värske õhk. Liikumine. Suvi. Olgu, olgu- sügis, talv ja kevad ka 

 Mida Sa vabal ajal teed? 
Vabal ajal ma üritan võimalikult palju tegeleda nende asjadega, mis mulle päriselt rõõmu pakuvad. Oma vaimse tervise toetuseks pean väga oluliseks oma keha liigutamist, pikad jalutuskäigud värskes õhus ja jooga. Matkan looduses, eelmisel suvel alustasime sõpradega Oandu-Ikla matkaraja läbimist. Suvel toimetan ka suvilas ja õpin vaikselt aiamaa pidamist. Laulan ja kuulan head muusikat. Veedan aega perega. Ja kindlasti ka lihtsalt olen ja puhkan, et lasteaias hea eeskuju olla.

 Miks Sa seda tööd teed? 
See amet loob päriselt väärtust. Alguses, kui selle tööga alustasin, siis ma veel ei saanud ise ka aru, miks ma seda teen, olin segaduses, et kas see ongi see millest unistasin, hakkasin kahtlema. Mida aeg edasi ja mida rohkem kogemusi, teadmisi ja õppetunde, seda enam on tulnud ka enesekindlust, julgust ja tahet. Sellel ametikohal olles sa ei saa paigal seista, toimub pidev areng, alati on ruumi kasvada.

 Miks Sa valisid õpetada just siin lasteaias? 
Kui nüüd täpsem olla, siis mina ei valinud midagi, see lasteaed valis mind ise ja selle üle olen ma rohkem kui tänulik. Olles lõpetanud oma töö väikeses pereettevõttes, tundsin, et soovin midagi uut. Mäletan, et unistasin oma uuest töökohast tihti, kuigi mul polnud aimugi, mis amet see olla võiks. Aga see ei keelanud mul unistamast. Nimelt ma unistasin, et ma saaksin töötada heas keskkonnas. Et mu ümber oleks rohkem inimesi. Positiivsed, toetavad ja inspireerivad kolleegid. Ilus loodus ja värskes õhus viibimine. Tundus endalegi utoopiline, aga ei läinud kaua, kui sõbranna rääkis mulle kasvataja abi kohast. Kaks kandidaati oli veel ja mina sain valituks. Ja hiljem edasi kasvatajaks. Mulle meeldib mõelda, et juhuseid pole olemas ja kõik juhtub põhjusega! Siin ma nüüd olen!