ANETT KIPPER 
Aruküla Waldorflasteaias Põõsalindude õpetaja alates 2021 märtsist.

 Milline laps Sina lasteaias olid? 
Sellele küsimusele vastamiseks pidin lausa emale helistama ja täpsustama, endal kuidagi keerulisem iseloomustada. Ja isegi emale oli see küsimus paras pähkel. Ta ütles, et ta ei mäleta, et mingeid probleeme oleks olnud, hommikuti olin alati hea meelega läinud. Aga tal meenus seik, kus olin keset lasteaiapäeva rõõmsalt koju saabunud, kui samal ajal kasvatajad murest halliks olid minemas. Ilmselt oli juba siis minus seikleja pisik sees, põnevuse otsija.

 Mis toob Sulle naeratuse näole? 
Elu. Kui saan avastada jälle midagi uut, nii endas, kui ka maailmas. Uued kogemused, uued seiklused. Looduse ilu. Taimed ja puud. Päike, kuu ja tähed. Päikesetõus ja päikeseloojang. Puhtus. Ilusad inimesed ja hea toit. Minu abikaasa. Reisimine. Ausus. Perekond. Tädiroll. Hea nali. Minu kaks kassi, Chi ja Sassu. Värske õhk. Liikumine. Suvi. Olgu, olgu- sügis, talv ja kevad ka 

 Mida Sa vabal ajal teed? 
Vabal ajal ma üritan võimalikult palju tegeleda nende asjadega, mis mulle päriselt rõõmu pakuvad. Oma vaimse tervise toetuseks pean väga oluliseks oma keha liigutamist, pikad jalutuskäigud värskes õhus ja jooga. Matkan looduses, eelmisel suvel alustasime sõpradega Oandu-Ikla matkaraja läbimist. Suvel toimetan ka suvilas ja õpin vaikselt aiamaa pidamist. Laulan ja kuulan head muusikat. Veedan aega perega. Ja kindlasti ka lihtsalt olen ja puhkan, et lasteaias hea eeskuju olla.

 Miks Sa seda tööd teed? 
See amet loob päriselt väärtust. Alguses, kui selle tööga alustasin, siis ma veel ei saanud ise ka aru, miks ma seda teen, olin segaduses, et kas see ongi see millest unistasin, hakkasin kahtlema. Mida aeg edasi ja mida rohkem kogemusi, teadmisi ja õppetunde, seda enam on tulnud ka enesekindlust, julgust ja tahet. Sellel ametikohal olles sa ei saa paigal seista, toimub pidev areng, alati on ruumi kasvada.

 Miks Sa valisid õpetada just siin lasteaias? 
Kui nüüd täpsem olla, siis mina ei valinud midagi, see lasteaed valis mind ise ja selle üle olen ma rohkem kui tänulik. Olles lõpetanud oma töö väikeses pereettevõttes, tundsin, et soovin midagi uut. Mäletan, et unistasin oma uuest töökohast tihti, kuigi mul polnud aimugi, mis amet see olla võiks. Aga see ei keelanud mul unistamast. Nimelt ma unistasin, et ma saaksin töötada heas keskkonnas. Et mu ümber oleks rohkem inimesi. Positiivsed, toetavad ja inspireerivad kolleegid. Ilus loodus ja värskes õhus viibimine. Tundus endalegi utoopiline, aga ei läinud kaua, kui sõbranna rääkis mulle kasvataja abi kohast. Kaks kandidaati oli veel ja mina sain valituks. Ja hiljem edasi kasvatajaks. Mulle meeldib mõelda, et juhuseid pole olemas ja kõik juhtub põhjusega! Siin ma nüüd olen!

Meil on suur rõõm tutvustada meie kooli ühte kõige pikemaajalisemat õpetajat – Virge Sanderit! Aruküla Waldorfkooli sünd oli põhjus, miks temast üldse õpetaja sai. Täpsemalt räägib Virge kogu loo juba all olevate küsimuste juures!

 VIRGE SANDER 
⚬ Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja aastast 1993.
⚬ 9. klassi klassiõpetaja ning matemaatikaõpetaja

 Milline laps Sina koolis olid? 
Koolis olin tubli ja korralik õppur ning väga seltsiv. Õppisin peale kooli kohe ära, et ülejäänud aega täiega nautida – trennid, ringid ja sõpradega õues. Tol ajal toimus ju AINULT otse suhtlus ja selleks pidi küla peal teistega kokku saama. Olin koolivälisel ajal õues ühiste mängude organiseerija ja vihmase ilmaga mõtlesin lugusid välja, mida kooli ees suure varikatuse all teistele jutustasin. Ja mängisime pea iga päev. Suutsime isegi mitmeharulise paju otsas nelja-viiekesi kulli mängida nii, et puu ise oligi piirideks. Kord, kui olin õunaraksus käimise pärast koduarestis, kogunesid teised lapsed minu akna alla juttu ajama ja ei läinudki mängima. Talvel suusatasin poistega osavuse peale võidu, kes laskumisel kukkus, läks reas viimaseks. Mul polnud kunagi ka üksi endaga igav olla. Üks lemmiktegevusi oli käia metsa servas murdunud kuuse ladvas kiikumas ja üle metsa kaugusesse vaatamas. Suvel käisin alates kolmandast klassist igal aastal kolhoosis tööl raha teenimas. Põhikooli lõpetasin ainult viitega.

 Mis toob Sulle naeratuse näole? 
Mõni tore mälestus, põnev mõte, laste vigurid, kordaläinud tund, värskelt lõhnav õhk, tähistaevas, paitav tuulehoog, maitsev lõuna, nurruv kass, sumisevad mesitarud… olen õppinud pisikesi asju märkama ja nendest südamest rõõmu tundma. Seega naeratan palju ja ka üksi iseendaga olles.

 Mida Sa vabal ajal teed? 
Olen ennast pühendanud vägagi ajamahukatele hobidele ehk tegelikult teen vabal ajal tööd, aga alati rõõmuga, isegi siis, kui kõik aeg-ajalt üle pea kasvab.
Suurim looming on mitmekesine ja viljakas aed. Mul on aias mitusada viljakandvat hoolealust, silmailuks ja mesimummudele lilli, ja veel palju muid puid ja taimi. Mäletan, et suhtlesin taimedega ja mängisin nendega (ilma neid murdmata), juba enne kooli minekut. Suhtlen nendega praegugi. Näiteks tervitan rõõmsa äratundmisega kõiki taimi, keda olen oma aeda oodanud, kui avastan, et nad ongi mu aeda jõudnud (mitte ostmise läbi). Vahel just eriti pingelisel ja kiirel ajal lähen hoopis taimi vaatama ja siis juba nokitsen nendega ning pinge kaob. Naudin kulgemist loodusega kooskõlas ja samas tempos. Kui see õnnestub, siis hingamise rütm muutub vabaks ja harmooniliseks. Ja imehea on veel novembriski oma aiast värskeid viinamarju või eestimaiseid kiivisid suhu pista.
Aastaringne töö on mul pehmete ja karvastega. Üle 10 aasta olen pakkunud kodututele kassidele hoiukodu. Praegugi on üle 20 nurrmootori meie katuse all turvaliselt hoitud ja toidetud. Hoiame neid ja hoolime kõigist nagu pereliikmetest. Esimese koduta kassi päästsin 4. klassis. Ema ei lubanud kassi võtta, aga mina viisin salaja põse sees või taskusse peidetult, paremaid palakesi nälginud loomale. Saime omale lõpuks väga ustava ja truu kassi.
Hobimesinik olen kolmandat aastat. Mõte mesilased aeda tuua tuli peale seda, kui abikaasa käis tolmuharjaga viljapuid tolmendamas. Ja nüüd toimetavad mesilased meie aias ja mina muudkui loen ja õpin, sest ei teadnud varem mesindusest mitte midagi. Oi, kui huvitav on nendega toimetada ja nende elutegevust jälgida! Super maandamise koht – istun 10 minutit kahe taru vahel, lihtsalt vaatan ja kuulan ja stress kaob.

 Miks Sa seda tööd teed? 
Väga loominguline ja ennast arendav töö. Ja muidugi suhtlemine lastega. Teadmine, et nemad on minu valinud, need kohtumised ja õppetunnid ei tule õpetajale juhuslikult. Iga tööpäev on kordumatu. Igaks hetkeks tuleb loovalt valmis olla. Lähed hommikul tööle plaan A-ga, aga peagi taipad, et täna tuleb jätkata plaan C-ga või hoopis ootamatust olukorrast tingitud X-ga. Pidev töö enesega, sest waldorfõpetaja ei tohi ju “hapuks” minna. Ja kui lapsi armastad, siis jäädki “värskeks”. Kui see tunne ära kaob, siis tuleb töökohta vahetada või pensionile minna.
Kuna mõlemad mu vanemad on pidanud õpetaja ametit, siis olin veendunud, et minust küll õpetajat EI SAA, aga… 80ndate lõpus sain lugeda R. Steineri raamatut lapse kasvatamisest ja mõne lehekülje järel teadsin, et see on täpselt see, kuidas tahan oma lapsi kasvatada. Meeletu õhinaga osalesin Maia-Reta Trampärki kõrval kooli loomise algatusgrupis lootuses, et ehk minu lastel on võimalik õppida waldorfkoolis. Endalegi ootamatult alustasin “Pääsulinnu” koolis tööd esimese lasteringiga (tegelikult andis tõuke selleks Maia-Reta, ma tegin tol ajal hoopis muud tööd ja ei mõelnudki õpetamise peale, aga tema ütles ühel vanemate koosolekul, et lasteringiga hakkab tööle Virge, hakkasingi!). Paari aasta pärast oli võimalus Saksamaale waldorfõpetajate seminari minna ja läksingi, kusjuures saksa keelt ma ei osanud. Nüüd oskan. Ja nüüd olen waldorfkooli õpetaja siiani, südamega ja rõõmuga. Lasteringi lastest tulid tookord mitmed minu esimesse klassi. Ja minu mõlemad lapsed said õppida waldorfkoolis ning lapselaps lõpetas meie kooli sel suvel. Olime siis alguses klassiõpetajatest Maia-Retaga kahekesi ja igal aastal tuli üks õpetaja juurde. Kool hakkas klassi kaupa kasvama. Olime ikka julged küll ja nii veendunud, et teeme väga õiget asja. Tegelikult polnud ju õrna aimugi, kuidas see alternatiivkool siin Eestis areneb ja mis neist lastest saab. See õige asja tunne on püsinud siiani ja vilistlaste kokkutulekul kohtud oma “lastega” nagu vanade heade sõpradega. Nii huvitav on näha ja kuulda, kuhu ja kuidas nad oma teekonnal kulgenud on ja kes nad inimestena on.

 Miks Sa valisid õpetada just siin koolis? 
See on waldorfkool. Ja ainult seepärast sai minust õpetaja. Waldorfpedagoogika teeb õpetamise äärmiselt huvitavaks, sest õpetaja teab lapse arengut sügavuti ja seal, kus mõni näiteks vihastuks, waldorfõpetaja hoopis rõõmustab, et näe lapsel on käes 9nda eluaasta kriis ja ta teab, kuidas tuleb lapsega käituda. Nii tekib lastega eriline side, õpid neid mõistma ja tunnetama mitmel tasandil. Milline usaldus ja teisalt ka vastutus, et saan olla nende teejuhiks ja saatjaks nende sirgumise teekonnal. Näha kuidas lapsest sirgub nooruk, saata ta siit pesast OMA lennule – see on imeline kogemus!

ANNIKA ARRO
Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja alates 2014. aasta jaanuarist, 5.-6. klassi klassiõpetaja ning loodusainete õpetaja

 Milline laps Sina koolis olid?
Õppimise mõttes ma olin selline tavaline laps, kes teiste tuules sai vahel mõne pahandusega ka hakkama. Pigem püüdlik, korralik ja eks saadeti ka näiteks deklamaatorite konkursile või olümpiaadidele. Ma ei ole olnud selline, kes paistaks väga silma, aga “lihtsalt tubli koolilaps”, kes on isegi ühe pahanduse pärast saanud alandatud käitumishinde kaks! Eks ma olin oma panuse sellesse pahandusse ikka andnud ka. See oli selline kuuenda klassi krutski, mida tänasel päeval lahendatakse hoopis teisiti.

Mis toob Sulle naeratuse näole?
Õnnestumised. Kui kellelgi mu kõrval läheb hästi ja ta saab sellest ka ise eduelamuse. Näiteks, kui keegi on pingutanud ja pusib, et ei saa ja ei saa, ja siis tuleb mingi taipamine ja nägu läheb juba lahkemaks. See on väga suur ja tore asi, mis paneb naeratama. Ilus ilm paneb naeratama! Toredad inimesed.

Mida Sa vabal ajal teed?
Mulle meeldib looduses ringi käia, matkata, lugeda. Käsitööd teen hea meelega. Kooris laulmas olen hakanud käima ja võtan seda ühtepidi kui minu jaoks tõsist väljakutset ja teistpidi võimalust midagi ilusat iseenda jaoks teha. Nii tore on, kui ise tunned, et hoolimata sellest, et see vahel nii keeruline on ja ma ei saa aru, ma ei saa pihta, aga siis ikkagi õnnestud, suudad ise häält kanda ja ühine pingutus kõlab ilusasti. Siis küll naeratan sisemiselt ja ilmselt väliselt ka. Samuti olen hakanud kõnekunsti süvenema ja sedagi õppima. Jällegi praktika ja kunst käsikäes.
Mulle meeldib ka aias toimetada. Iga kevad tuleb nagu “seemne muldapaneku valu” peale, nagu lindude pesapunumine või rännukihk! Põnev on uusi oskusi õppida ja katsetada, kasutada.

Miks Sa seda tööd teed?

Ühtpidi on see suguvõsaga kaasa antud. Teistpidi ma olen proovinud ka mitmesuguseid muid asju teha, aga ikkagi rahva teenistuses. See tuleb kuskilt sisemusest, et ma pean midagi inimeste jaoks tegema. Mulle meeldib see, kui palju on koolielu ikkagi meie looduse- ja elurütmidega seotud. Sest kontoritöötajana ma avastasin, et ma ei tea enam meie aasta pühadest ehk aasta rütmidest praktiliselt mitte midagi. See läheb niimoodi mööda, et arugi ei saa: Aa jõulud! Aa jaanipäev! Minu jaoks on need tähistamised selle töö juures üks suur võlu, saad märgata ja liikuda aasta rütmis. Jõuad märgata, mis väljas toimub, jõuad pühade rütmi ja hingelist aastaringi läbi teha. Ringi, kus suvi on lõdvestumise ja õitsemise aeg, sügisel hakkad jälle endasse süüvima, rohkem mõttetööd tegema. See on suur väärtus. See on väline pool, mis on mind kooli tagasi toonud. Aga sisemiselt – laste pärast. Ma olen tahtnud tegeleda peamiselt teismelistega, gümnaasiumi noored olid ilus boonus sellele. Millegipärast on see vanus mind kõnetanud. Soov pakkuda neile võimalust eelkõige märgata inimeseks saamist. Ma tean enda kogemusest, et hästi lihtne on õpetajana kooli minnes sattuda silmaklappidesse – mul on aine, mul on aine eesmärgid, on vaja omandada see ja see, neid mõisteid on vaja teada, neid asju sa pead oskama. Aga kogu inimeseks olemine jääb sealjuures tihtipeale tahaplaanile. Kogu selle pika aja jooksul, kus ma olen õpetanud mitmes erinäolises koolis, vahepeal terviseedendaja tööd ja psühholoogilist nõustamist teinud, siis nüüdseks on ikkagi inimeseks saamine, inimeseks olemine ainekesksusest pisut kõrgemale tõusnud. Loomulikult tahan ka mina, et lisaks inimeseks olemise õppimisele saavutaksid lapsed ka akadeemiliselt nii palju häid tulemusi, et nad võiksid õppida just seda kutset, mida nad elus edasi tahavad teha. Et nad selle üles leiaksid. Aga see tähendab seda, et sa ei saa olla ainult ainepõhine. Sa pead tahtma nendesse sügavalt sisse vaadata ja aidata neil iseendid mõista, et siis nad saaksid ennast avada ja väljendama hakata. Hästi tore on just nende neljandike-viiendikega alustada. Siis on nad veel harmoonilised nagu antiik-kreeklased. Nad on väga võimekad selle vanuse kohta. Nad on proportsionaalsed. Väga elurõõmsad, elu täis! Toimetavad, tegutsevad. Ja siis tuleb kuues klass, kus nad hakkavad vaikselt sissepoole pöörduma. Hakkavad venima, maailm hakkab must-valgeks minema. Ja siis nad kaotavad ennast kuskil seal vahel ära, et ennast uuesti üles ehitada. See ei ole kõrvalseisjatele lihtne aeg või protsess, aga selles on oma salapärane võlu või isegi valus ilu, et tahta nendega koos seda teed käia.

Miks Sa valisid õpetada just siin koolis?
See on mingis mõttes juhuslik kokkusattumus. Kui ma oma laste jaoks waldorfkooli avastasin, siis Tallinna kooli minek jäi tehniliselt väga keeruliseks ja mulle meeldib elada maal, ma lausa vajan seda ja Aruküla on imeilus ning parasjagu toimekas. Olen küll õppinud põhikooli loodusteaduste õpetajaks nö tavasüsteemi jaoks ja järgi, aga mingi hetk sain aru, et mulle sellest ei piisa. Mul on vaja sügavamat põhjuslikkust sinna juurde: Mis on elu mõte? Miks me üldse seda kõike teeme? Miks me rabeleme ja pingutame? Miks me lõhume tööd teha? Siit leidsin selle hingestatuse, mida mul väga vaja on. Ma nägin, et mu lapsed saavad siin palju paremini hakkama. Ja see valik on ennast ainult kinnitanud ja tõestanud, et see otsus oli ainuõige. Mu käest on küsitud, et mis sa siis edasi teeksid, kui sa siin enam töötada ei saaks või peaksid töökohta vahetama. Minu vastus on – kui ma õpetajana jätkan, siis ainult waldorfsüsteemis. Minu jaoks on see lihtsalt kõige terviklikum lähenemine. Igasuguseid muid uusi ja toredaid alternatiive on ka ja väga tore, kui me mitmekesistame seda maailma. Waldorf süsteemis ma näen laiapõhjalisust ja sügavust, mis esimese hooga on võib-olla hirmutavalt raske ja keeruline. Mõista neid põhimõtteid ja põhjuseid, miks me teeme oma tööd nii nagu me seda teeme. Siia juurde sobivad väga need mõtted, mida Hendrik Relvegi rõhutab – inimene peab aja maha võtma. Me võtame aega, et kogemusi seedida ja taipamised saaks tulla.

Esmaspäeval, 11. jaanuaril tähistasime Aruküla Vaba Waldorfkoolis kolmekuningapäeva. Kolmekuningapäev (6. jaanuar) on päev, mil kolm Hommikumaa tarka leidsid neid juhtinud ereda tähe juhtimisel sündinud Jeesuslapse. Eesti rahvakalendris on see päev, mil jõuluaeg lõpeb: kuusel põletatakse viimast korda küünlaid, tuuakse veel korraks õled tuppa ning süüakse jõuluaja toitusid. Traditsiooniliselt teevad kolmekuningapäeva etenduse jõuluvaheaja järgsel esmaspäeval kogu koolile 5. klassi lapsevanemad. Sellel aastal mängisid etenduses kaasa kolme kuninga rollis ka meie kooli vilistlased Karl Roosma, Frank Oliver Niiholm ja Romet Kaasik.

Meie imeline ja armas lasteaed sai eelmisel nädalal pargipuude alla 55 meetrise valgusketi! Aruküla mõisa tagune pargiosa on nüüd imeliselt helge ja täis jõuluootust ning väikeseid imesid. Tuhat tänu päkapikkudele, kes aitasid sellel jõuluimel teoks saada! Pargi all pildistamas käis kogu seda ilu, valgust ja sära meie sõber Raul Siim.